Ajalugu

Tuntud loodusteadlane Gustav Vilbaste, kes oli Kehras kooliõpetaja 1904–1913, on kirja pannud, et koolitöö kõrval juhatas ta karskusseltsi laulukoore Kehras ja Anijal. Peamiseks kooskäimise kohaks oli Kehra külas asunud koolimaja. Lisaks karskusseltsile tegutsesid tuletõrjeselts, perenaiste selts ja Kehra kaunistamise selts, mis kõik üksteise võidu pidusid korraldasid. Peol oli kindlasti eeskava, kus esitati näitemängu ja laulis koor.

1920. aastatel olid seltskondliku tegevuse hingeks kooliõpetajad Maria Ehrenbuch ja Agnes Ney. 1923. aastast laulis segakoor, mida juhendas Karl Ernst Lüdig. 1935. aastal alustas August Aho eestvedamisel tegevust Ülemaalise Eesti Noorsooühingu Kehra osakond, mille juures oli segakoor ja tehti näitemängu. Tuletõrjeühingul oli puhkpilliorkester, mida juhatas Ernald Kiisel. Külmal ajal oli koolimaja ainuke avalik koht, kus sai pidusid pidada. Seal oli vähe ruumi nii esinejatele kui publikule. Suvel korraldati pidusid raudtee ülesõidu juures olnud Kehra mõisa suures küünis ja mõisa pargis.

Seltskonnategevuse arengut Kehras pidurdas rahvamaja puudumine. Selle olukorra muutmiseks anti lõpuks asjale ametlik käik. 1936. a 10. jaanuaril toimunud Anija vallavolikogu koosoleku protokollis nr. 5 on punkt 5 all „Rahvamajade asutamine”. Pärast seda koondus seltsielu juba riigimõisa endise kuivati katuse alla. Seal 19. sajandi lõpul ehitatud kuivatises esinesid koorid ja tehti näitemängu, harrastati rahvatantsu. Kehra tehase avamise päeval 25. augustil 1938 oli kooride kontsert.

Pärast Teist ilmasõda muudeti rahvamaja Kehra tselluloositehase ametiühingu klubiks. Tehas hakkas maksma ringijuhtidele palka ja maja haldama. Alumist korrust kasutati laona, ülemisele korrusele viis lai puutrepp. Oli fuajee, tühi külm ruum. Saali sai paksus kivimüüris olnud kaarjast avausest, millel ees tugev aidauks. Saal oli suhteliselt madal, aknad asusid kõrgel, lage toetas 6 posti. Ees oli lava ja seadeldis kinoekraani jaoks. Istumiseks olid pikad pingid. Käis rändkino. 1950. aastate algul tehti remonti: lagi viidi kõrgemale, seinad vooderdati vineeriga, ehitati plekkahi, korralik lava ja osteti toolid. Fuajeesse tehti eraldi kinoruum, mille seinaaukudest saali kino näidati. See oli juba paikkino, direktoriks hilisem külanõukogu esimees Alfred Vile. Kuivatises toimusid kõik Kehra suuremad sündmused: koosolekud, kontserdid, kinoseansid, ka kooli kontserdid ja lõpuaktused, sest oma saal oli väike.

Reedel, 13. detsembril 1957 läks kuivati kinoseansi ajal põlema ja põleski maha, alles jäid vaid paksud kivimüürid. Inimesed õnneks kannatada ei saanud. See õnnetus andis tehasele võimaluse hakata ehitama uut klubi, mida oli juba ammu taotletud, aga ei saadud Moskvast luba. Pika asjaajamise peale sai Kehra sovhoos loa ehitada alles jäänud müüride peale oma klubi. Ehitus lõpetati 1959. aasta detsembris, klubi juhatajaks vormistati Leida Vali (1916–2009). Tollane ruumijaotus on säilinud ja klubi saal on oma algset ilmet tänaseni hoidnud, isegi lava ümbritsev kaunistus on sellest ajast. Ees välisukse kõrval oli juhataja kabinet, mida praegu kasutatakse panipaigana, garderoob nägi teistsugune välja, aga oli samas kohas kus praegu. Esialgu olid majas kuivkäimlad. Lava taga asus väikese puupliidiga köök ja mõned panipaigad. 1. jaanuarist 1960 alustasid tööd mees- ja naisansambel, naisrahvatantsurühm, näitering, kodukultuuriring, male ja kabe ning instrumentaalansambel. Edaspidi lisandus ringe veelgi. Neist kuulsaimad on 1963. aastal Lea Sibula juhendamisel alustanud nukunäitering, millest kasvas rahvateater Kehra Nukk ning segakoor Helin.

1960. – 1980. aastatel oli Kehras väga elav seltsielu, sest tegutses kaks kultuuriklubi, mida majandasid suured jõukad ettevõtted. Probleemiks polnud hoonete küttekulud, esinemiskostüümid ega transport. Taidlejad esinesid Kehras ja sõideti ringi kaugemal. Ainsaks probleemiks oli, et sovhoosi klubis oli talvel külm, sest kuigi saalis oli kaks ahju, ei suutnud need kuus meetrit kõrget saali soojaks kütta. 1970. aastal valmis klubi juurdeehitus – sovhoosi söökla, mille ülemise korruse toad olid mõeldud klubi ringiruumideks. Keskküte saadi klubisse sisse 1980. aastail.

Eesti iseseisvus tõi kaasa olukorra totaalse muutuse. Sovhoos lagunes, klubi kütmine lõpetati. Sovhoosi klubist sai Anija valla rahvamaja. Tollane vallavanem Ilsia Väli leidis 1994. aastal klubi kütmise lahenduse, lisaks küttele saadi saali parkettpõrand.

1995. aastal sai rahvamaja juhatajaks Riin Kivinurm, kelle algatusel otsustati luua 1996. aastal Anija Valla Kultuurikeskus, millele allutati Alavere, Voose ja Lilli rahvamajad, kultuurielu Anijal. Kehras tegutsesid edasi ringid, mis olid raskema aja üle elanud, osa neist olid seisma jäänud tehase klubist üle tulnud. 1997. aasta jaanuari algul põles maha vallamaja, mis asus naabruses vanas mõisa valitsejamajas. Vallamaja kolis rahvamajja ja ruumi jäi ringide jaoks oluliselt vähemaks. See olukord lahenes, kui pärast Anija valla ja Kehra linna liitumist 2003. aastal remonditi vallamajaks endine kooli internaat, kus Kehra linnavalitsus juba varem asus. Endises sovhoosi sööklas on nüüd Kehra noortekeskus ja ülemist korrust kasutab rahvamaja. Rahvamaja raudteepoolsesse otsa on ehitatud peale ülemine korrus, kus toimetab Kehra Nukk.

Kehra rahvamajas tegutseb endiselt palju ringe: segarahvatants, naisrühmad Kadri, Kadrel ja Päikeseratas, tantsurühm Kantriroosid, lauluansamblid Kodu ja lauluklubi Helin, mitu võimlemisringi, käsitööringid, laste tantsurühm ja nukunäitering. Kehra Nukk tegutseb mittetulundusühinguna, aga on endiselt rahvamajas. Rahvamaja ring on ka segakoor Hannijöggi, mis harjutab koolimajas. Rahvamajas näidatakse kino, teatrid annavad külalisetendusi, on mälumänguturniir, tähistatakse kalendri- ja muid tähtpäevi, on veel palju muudki.